Vaikus

Jälle on tavapärased kaks kuud möödunud ja on aeg viimaks siia midagi kirja panna. Sest muidu tunduks ju, et see blogi on täitsa “surnud”. Kuid päris nii see ei ole ja kahjuks ei ole lihtsalt suvel nii palju vaba aega, et siia sagedamini midagi kirja panna. Ning ega suvel ei ole ka neid teemasid nii varnast võtta, sest kõik puhkavad.

Ajakirju ikka antakse välja, kuid näiteks tähekesel on juba ammu kombeks saanud anda korraga välja juuli-augusti koondnumber. Samas ajakirjad tulevad tõesti välja, kuid ega midagi uut ei juhtu. Kui midagi selles vallas uut juhtub, siis tuleb teade sellest, et mõni ajakiri lõpetab tegevuse. Näiteks sai ju mitte liiga ammu tagasi kuulda seda, et alates juulist enam sellist ajakirja ei ilmu nagu Hello Eesti. Kokku suudeti välja anda vaid tagasihoidlikud 35 numbrit ehk ei pidanud see asi turul vastu aastatki.

Samas ega väga ei imesta, sest tegemist oli ju jamaga. See võib küll karmilt kõlada, kuid minul küll sealt midagi lugeda ei olnud. Peamine põhjus ebaõnnestumiseks oli ilmselt see, et sarnaseid ajakirju on Eestis veel mitmeid. Mõni otseselt samas nišis ning eks sellise suunitlusega rubriike on veel paljudes kohtades.

Aga ootame sügist ja ehk hakkab varsti ilmuma ka mõni tõsisem ajakiri, mitte ainult sellist roosat mannat ja ninnut ning nännut.

Millest tunnen puudust …

Tundub, et selle blogi saatus on siin üle kuu postituseta olla – viimasel ajal on postituste vahe kiskunud juba kahekuuseks. Aga samas kui nüüd mõelda kui väike siinne turg on, siis pole see ka ju liiga halb – muidu oleks kõik asjad kenasti läbi töötatud juba mõne kuuga 🙂 Aga seda ma ei taha, pigem on hea kui blogil kauem aktuaalsust oleks.

Kui olen siin teinud ka päris palju konkreetseid postitusi, siis nüüd mõtlesin, et panen viimaks kirja mõned oma mõtted seoses sellega, et millistest ajakirjadest ma puudust tunnen. Sellest siis ka pealkiri.

Ajakirju leiab siin küll pea igast žanrist, kuid kindlasti on võimalik täita veel päris palju nišše, mis on ilma oma ajakirjata. Kuid nagu nimigi ütleb, ei pruugi niššides olla nii palju lugejaid, et ühe ajakirja tegemine ära tasuks.

Aga kui jätta nišš kõrvale, siis kunagi ammu juba turgatas pähe see, et kui meil on täitsa olemas mudilastele mõeldud ajakiri Mesimumm, siis kehvem on alles tähti õppivate lastega, kes tahaks ristsõnu lahendada. Päris lahe oleks selline ajakiri – igal lehel neljarealine ristsõna 🙂

Aga muidu on ikka enamus valdkondi kaetud – on naistele, on lastele, on meestele jne. Ka nt ajaloost räägib populaarteaduslikke ajakirju (minu jaoks igav “Imeline ajalugu”) ja samas päris põhjalik ning arhiivi poolt välja antav TUNA. See viimane on üks mu lemmikuid. Aga samas kuluks ära midagi vahepealset 🙂 Liiga palju soove vist 🙂

Tasuta e-ajakirjad

Tere jälle! Olen juba käsitlenud päris suurt hulka erinevaid valdkondi, milles meil siin ajakirju välja antakse. Lisaks üks veidi üldisem postitus kalendrite murega (vahemärkusena olgu öeldud, et ma ei leidnudki ühestki enda jaoks huvi pakkuvast ajakirjas normaalset kalendrit).

Samas on muidugi uuema aja moodsaks trendiks ajakirjade lugemine ja välja andmine digitaalselt ehk e-ajakirjadena. Loomulikult on neid ka juba päris palju ja näiteks on minu teada üpris populaarne Eesti Ekspressi ja Eesti Päevalehe lugemine digiväljaannetena. Ning ka järjest enam ajalehti müüb oma sisu ka digiväljaannetes – nt paljud Postimehe või Sakala artiklid ei ole kohe tasuta loetavad.

Küll aga on loodud üks väga huvitav portaal, millel on nimeks DIGAR. Tegemist on Rahvusraamatukogu keskkonnaga, mis pakub juurdepääsu nende digitaalarhiivis talletatud väljaannetele. Kogu on päris suur ja sealt leiab nt e-raamatuid, ajalehti, ajakirju, kaarte, fotosid, audioraamatuid ja muusikafaile. Olen ise seal päris sageli ringi vaadanud ja otsinud lihtsalt kas lahedaid vanu ajakirju või, mis mulle viimasel ajal väga meeldib, vaadanud ringi, et mis on minu sünniaastal, -kuul või päeval ilmunud 🙂 Päris mõnus ja nostalgiline tegevus.

Hea on ka, et seda keskkonda saab kasutada täitsa tavalise arvutiga, mitte ainult vastava lugeri vmt seadmega. Kuigi see veeb on tasuta, siis võib selle kasutamiseks vaja minna uut arvutit ja miks mitte võtta vajadusel selle jaoks laenu sellisest uuest kohast nagu Ferratum, mille reklaame ma olen siin-seal silmanud.

Kalendrid

Tere ja head uut kalendriaastat. Kuigi viimast vististi ei võigi enam soovida, on ju kolmekuningapäev juba möödas. Aga noh, mis tehtud, see tehtud ja loodetavasti keegi pahandama ka ei hakka 🙂

Kuna aasta lõpu ja uue alguse puhul on kombeks ju veidi rohkem mõtiskleda kui tavaliselt, siis ongi see postitus selline veidi üldisem. Nimelt olen mitme ajakirja tellijana (ei tahaks neid anonüümsuse ja huvi säilitamise nimel siinkohal ära tuua :p) pigem alati pettunud kui ei leia nende aasta viimase või uue aasta esimese numbri vahelt järgneva aasta kalendrit.

Ja see oli nii ka sel aastal – ei olnud ühelgi ajakirjal seda lisa. Võibolla mõnel teisel jälle oli (ning kes selle sai, võiks ju siin märku anda, et millistel ajakirjadel on kalendreid kaasas olnud), kuid näiteks isegi National Geographic ei vaevunud seda tegema. Samas on neil ju piisavalt pildimaterjali ja ei usu, et nende tuhandetes trükkimine tükihinna nii kõrgeks ajaks. Aga mine sa tea, pole ju ise peatoimetaja ega ajakirjade väljaandja.

Küll aga nägin tuttava juures eile, et lasteajakirja Täheke selle aasta esimese numbri vahel oli küll kenasti kaasas väga tore ja ilus kalender. Vot see on ikka õige lähenemine ja lastel ka kohe toredam kalendriga seonduvat õppida.

Aga ehk iga järgmise aastaga asi paraneb ja järgmisel aastal leian minagi mõne postkastist 🙂

Kollane?

Kas Teile kallid lugejad ja kaasamõtlejad ei tundu, et kuidagi tasapisi ja samm-haaval on meie suurematest ajalehtedest saanud “kollased” väljaanded? Seda küll vähem paberil, sest paberil olevad lehed on veel siiski väga suures osas asjalikke uudiseid täis. Kuid seda enam on asi hull Internetis. Näiteks Postimees on avanud mitu portaali, mis sisaldavad ainult selliseid uudised – sealhulgas on neist markantseim vist Elu24. Lisaks on neid väiksemaid lehekesi aga veelgi ja neid kõiki ei ole mõtet siin üles loetleda.

Küll aga oleks olukord ju ideaalne kui kõik need artiklid jääksidki nendele vaid neile ette nähtud lehtedele. Kuid see on vist liiga palju loodetud, sest need tungivad igale poole. Mitte ainult ei ole asi ka selles, et vaadates Postimehe põhilehte või spordi osa ilmuvad need artiklid ka ääreribadel sinna ja on nähtavad, vaid asi on ka laiemalt mentaliteedis. Nimelt on ajakirjanike tase järjest kehvem ja täitsa võimatu on mõnd uudist lugeda – pead tükk aega mõtlema, et mida see ajakirjanik mõtles. Kohutav!

Ja mis selles teemas veel häirivam on, on see, et ka uudiseid ise on muutunud selliseks pealiskaudseks ja üldiseks. Süvaanalüüs pea puudub. Miks muidu on peamised spordiuudised bikiinides päevitavatest tennisistidest ja kellegi suhetest. Mitte aga nende tulemustest … Ja asi ei piirdu ka ainult Postimehega kahjuks.

Või mis Teie arvate?