See turuosa elavnes kohe kindlasti aastal 2011, mil hakkas lõpuks ilmuma meie oma eestikeelne “National Geographic“. Ajakiri ei jää millegi poolest maha oma teistes keeltes ilmuvatest versioonidest ning selle väga hea külg on seegi, et hoolimata ülisuures globaalsest ettevõtmisest sisaldab Eesti number sageli ka meie endiga seotud artikleid. Nende kõige paremateks näideteks olid avanumbrites ilmunud reisikiri aastast 1938 ning ka 1980. aasta Eesti kirjeldus väliseestlase sulest. Loomulikult ei saa selle ajakirja puhul ei üle ega ümber fotodest, mis moodustavad selle ühe tugevaima külje. Ja juba nende piltide vaatamine annab nii võimsa emotsiooni, et sageli ei jõuagi esimesel õhtul artiklite kallale!
Kui eelmainitud ajakirjas on kõik andmed esitatud väga selgelt ja arusaadavalt ning õnneks ka üpris lakooniliselt (ja tehes seda stiilselt), siis kahjuks on teine lugu selliste Skandinaavia päritolu (ja ajakirja enda jutu järgi seal kõige menukamate) ajakirjadega nagu “Imeline Teadus” ja “Imeline Ajalugu“. Minumeelest on neid ikka üpris halb ja ebamugav lugeda – sarnaselt kollasele ajakirjandusele ja erakanalitele on ajakirja pildikeel äärmiselt kirju ja reklaamilaadne. Kõik kohad on sigri-migri pilte täis, jutt on kord siin kord seal ja väga raske on seda jälgida. Paras peavalu.
Ehk teen ma paljude arvates sellele ajakirjale liiga, kuid juba see kujundus ei kutsu mind kunagi ajakirja ostma. Samas saab nii palju öelda, et teemad on reeglina pigem huvitavad ning väike nuputamisnurk on üks ajakirja parimaid osi!
Ajakirjad 